1. Koodi ja tekstide eraldamine
Iga lokaliseerimise põhitingimus on programmikoodi ja tekstisisu range eraldamine. Kõik kuvatavad tekstid tuleks salvestada välistesse ressursifailidesse (nt Properties, JSON, YAML), mitte koodi sisse kirjutada. Nii saavad tõlkijad töötada ilma koodi muutmata. Kasutage koodis unikaalseid stringivõtmeid, mis viitavad vastavatele tõlgetele. See eraldamine hõlbustab ka hooldust ja võimaldab hiljem lisada uusi keeli ilma koodimuudatusteta. Veenduge, et ka kasutajaliidese sildid, veateated ja töövihjed oleksid nendes failides.
2. Kohahoidjad ja muutujad
Tekstid sisaldavad sageli dünaamilist sisu nagu numbreid, nimesid või andmeid. Need tuleb sisestada kohahoidjate abil, nt printf-vormindusega (%s, %d) või uuema lähenemisega nagu looksulgud {0}. Oluline on, et tõlkijad teaksid kohahoidjate järjestust ja tähendust. Kasutage nimetatud kohahoidjaid (nt „{username}“), et anda konteksti. Keele erineva lausestruktuuri korral võib kohahoidjate järjekord varieeruda. Seega pakkuge võimalust järjekorda tõlkes kohandada. Testige kõiki variante, et vältida vigaseid või mittetäielikke väljundeid.
3. Mitmuse reeglid ja moodustamine
Saksa keeles on ainult ainsus ja mitmus, kuid paljudes keeltes on keerulisemad mitmuse reeglid (nt araabia keel kuue kategooriaga). Kasutage teeke nagu ICU MessageFormat, mis käsitlevad mitmuse reegleid keelepõhiselt. Määrake oma ressurssides eraldi võtmed erinevatele mitmuse vormidele (one, other). Kood valib seejärel automaatselt sobiva vormi arvu alusel. Näide: „{count} {count, plural, one {õun} other {õunad}“. Testige iga keelt mitme arvuväärtusega, veendumaks, et kuvatakse õige mitmuse vorm. Vältige fikseeritud if-küsimusi – see on veaohtlik.
4. Teksti pikkus ja paigutuse puhver
Tõlked on sageli pikemad või lühemad kui originaaltekst. Eriti nuppude, menüüde ja siltide korral võib see paigutust lõhkuda. Planeerige seetõttu piisavalt ruumi teksti laiendustele – hea rusikareegel on 30% lisaruumi läänekeelte puhul, rohkem Aasia keelte puhul. Kasutage dünaamilisi paigutusi, mis kohanduvad teksti pikkusega (nt Auto-Layout iOS-is või Flexbox veebis). Vältige fikseeritud laiuseid. Laske UI-elementidel vajadusel kasutada tekstimurdmist. Testige liidest kõige pikemate oodatavate tõlgetega, et vältida kattumisi või äralõikamisi.
5. String-võtmed, kontekst tõlkijatele ja RTL
Unikaalsed string-võtmed on lokaliseerimise selgroog. Kasutage kõnelevaid nimesid (nt „login.button.title“) ja dokumenteerige kasutuseesmärk. Andke tõlkijatele kontekst: ekraanipildid, maksimaalne märkide arv, piirangud (nt „mitte pikem kui 20 tähemärki“). RTL-keelte, nagu araabia või heebrea, puhul tuleb UI peegeldada. Kasutage paigutuse atribuute, mis toetavad RTL-i automaatselt (nt start/end asemel left/right). Testige kogu navigatsiooni RTL-tingimustes. Mõelge ka sümbolitele ja graafikale – neid võidakse kultuuriti erinevalt tõlgendada.
